Kajakapesa

erittäin average frau


1 kommentaar

Peterburg, 11. detsember

Ja ongi käes mu suurepärase reisi lõpp. Saime just piirist üle. Täna võttis ikka päris kaua aega ja üks naine pidi mingil põhjusel ka väljas oma kraamiga asjatama. Põhjusest aru ei saanud.
Buss on täna viletsam kui tulles – WiFi ja elekter on, aga istmevahed tavalised kitsad ja ekraani ning kohvi-teed pole, hinnavahe seejuures 2 euri, niiet võtke teadmiseks. Mina edaspidi võtaks küll luxexpressi, kokku oleks hinnavahe vaid 12 euri tulnud (edasi-tagasi) ja see kokkuhoid polnud väärt. Ka bussi oodates olime nagu vaesed sugulased, ootasime bussi ja registreerisime omi pileteid Vitebski vaksali ees, lund vaikselt tibutas. Nii et mina Ecoline’i ei soovita.
Aktiviteetitega oli tänasel päeval kitsas. Meil oli эстонка‘dega plaan minna üles Smolnõi kirikusse vaadet imetlema (nagu Karin lahkelt soovitas). Võtsime lisaks sularaha ja uitasime kiriku avamiseni 10.30 niisama. Ning siis selgus, et täna kella üheni ei lubatagi üldse üles ronida. Pähh.
Me sõitsime siis Leenaga korraks veel kesklinna, võtsime veel kommi, sõime ja tagasi pakkide järele. Korraldus oli poolt nii hea, et meile  saadeti ka täna mikrobuss, mis meid jaama viiks ja samuti võisime hotellis olla nii kaua kuni buss saabub. Väga peen.
Kalli kodulinnani on kaks tundi aega, sisustan selle Mailis Hudilaise “Minu Peterburi” lugedes.

image


Lisa kommentaar

Peterburg, 10. detsember

Viimane pikk päev Peterburis. Ilm oli ilus, isegi päikest nägime. Päev oli planeeritud Etnograafiamuusemisse, kolm õpituba ja üks loeng. Vastu pidasin selle loengu ja ühe töötoa. Vene rahvuslik maaling oli teemaks ja see oli tõesti äge. Tegime guaššidega ja uskumatult keeruline oli peenikeselt joonelt üle minna jämedale ühes pintslitõmbes.

image

Pärast lõunat otsustasime Elenaga, et aitab küll ja läheme parem õue. Käisime näiteks Kaasani katedraalis (erakordselt võimas), Gostinõi Dvor ise lapsepõlve meenutamas, Spasi na Krovi kiriku juures pilte plõksimas (sest eilsed läksid kaotsi) ning oma ulaelu lõpetasime täiesti vapustavas Šuvalovi palees Faberge muuseumis.
Pilet maksis vaid 300 rubla (alla 5 euri), mille eest tehti meile tund aega ekskursiooni. Ekskursioonijuht oli väga asjalik noor tüdruk ja avas Faberge maailma ja seda munandust entusiastlikult, huvi äratavalt.

image

Selles muuseumis oli kord karm – jalutama saigi vaid kindlatel kellaaegadel, turvad jalutasid kogu aeg kaasas, pildistada lubati vaid ekskursiooni lõpus trepihallis. Kogu maja oli muidugi hiilgav, vaatasin suu ammuli nagu tõeline aborigeen :)
Samas majas oli ka väike vanade jõuluehete näitus.

image

Siis liikusime rahulolevatena etnograafiamuusemisse tagasi ja saime kätte tunnistused, et oleme olnud tublid. Viimaseks asjaks oli meile organiseeritud balletietenduse külastus Mihhailovski teatris, mis asub samal platsil koos etnograafiamuuseumi ja vene muusemiga, seega polnud just pikk tee minna.
Etendus oli muidugi vaimustav, teater ise  изумительный, kohad ülihead. Ühesõnaga ülivõrdeline kogemus. Etenduseks oli Tšaikovski Uinuv kaunitar, pilet maksis 5000 rubla. Istusime Bel Etage’i korrusel.

image

Siis ülihiline õhtusöök ja hommikul ootabki pakkimine. :(


1 kommentaar

Peterburg, 9. detsember

Tänane päev algas nagu ikka. Hommikusöök samasugune nagu eile, buss ees nagu eile, ilm natuke kehvem kui eile. Sõitsime etnograafiamuuseumisse ja veetsime seal terve päeva. Oli kaks ekskursiooni ja kaks õpituba. Venelased nimetavad neid õpitubasid meistriklassideks – “мастеркласс”. Esimeses tegime rahvuslikku nukku ja see oli imearmas, ilma nõela pistmata saab teha õnne toova, rahu toova nukukese. Kindlasti proovin koolis lastega ka.

image

Teine õpituba oli viltimisest, sellele eelnes ekskursioon ja teoreetiline tutvustus Venemaa eripiirkondade rahvastest, kes viltimist ajast aega on kasutanud. Näiteks jurtade katused. Tõsiselt põnev oli ja loomulikult silmaringi laiendav. Viltimine ise oli muidugi tuttav, aga samas õppisin mitu erinevat nõksu kuidas seda konkreetse mustriga teha. Selge, et viltimine mind enam eriti ei eruta, aga mine tea millal vaja võib olla.

image

Etnograafiamuuseum on üldse super koht, vahi lihtsalt suu ammuli. Ka Kihnu ja Pöide rahvariided olid väljas, aga paraku lõpetas mu tahvel minuga mingil hetkel lõplikult koostöö ja polnud nõus enam wifiga ühenduma. See aga tähendas seda, et oli vaja tehaseseaded taastada ja selle käigus ma, teadagi, kaotasin pea kõik fotod :( Meie rahvariided nägid muide üsna valed välja – proovin homme uuesti pildistada.
Lõunapausil käisin omal käel kõrvalasuvas Spass na Krovi kirikus (pilte kahjuks enam pole,  mäletate? ), aga see oli tõesti võrratu.
Õhtu kujunes ka traditsiooniliseks – õhtusöök Oktjabrskojes, edasi sallipoodi (sest ikka pole veel kõigil kõiki salle), kommipoodi ja siis jalgsi koju. Komme ostsime tavalisest  nurgapoest ja põhimõtteliselt sain neid ikka palju. Arve oli 350 rubla ja kassiir siis oigas, et oi nii suur arve. Eurodes on see 5, nii et mulle tundus, et olen vägagi võidus :)
Sallipoes olid täna muide hinnad pisut kõrgemad kui eile, aga meie jaoks ikka väga madalad nii kauni ja korraliku töö eest.
Õhtul leidis hotelli fuajees aset aga täiesti isetekkelisi мастеркласс’e – mõni õpetas traditsioonilist puidule maalimise kunsti, mõni pani rahva tegema eriti lihtsaid nukukesi jne. See on see, miks mulle venelased meeldivad, nad tõesti suhtlevad vabalt ja see kõik näibki normaalne. Kui oleks hotellitäis eestlasi, siis poleks siin mingit kogemuste jagamist.


2 kommentaari

Peterburg, 8. detsember

Tänane algas loomulikult hommikusöögiga hotellis, millelt ootasin traditsiooniliselt palju. Paraku oli reaalsus midagi muud – üks mittesöödav juust, üks keedusink, üks salaamilaadne vorst. Võid või üldse mingit määret polnud ja kui lõpuks tuli, siis ilusad olid need sügavkülmunud võiroosid küll, aga paraku mitte määritavad. Loomulikult saime kõhu täis, aga nelja-tärni hotelli ei meenuta. Ma tegelikult ei virise, sest mida keskmisem roog, seda vähem ma seda näost sisse ajan, eksole.
See järel järgnes väike korralduslik segadus. Alguses teadsime, et buss väljub kell 9:30, aga söögilauas andis sõbralik naaber teada, et tegelikult on buss ees juba 9:00. Kiirustasime siis. Tegime seda mõttetult, sest väljasõit oli siiski pool kümme. Esimene sihtkoht oli Šaljapini kortermuuseum, kus veetsime esimese poole päevast. Seal toimus nii tervituskõnede pidamine kui esimesed õpitoad. Lisaks saime ringkäigu Šaljapini muuseumis ja see oli väga tore.

image

Esimene õpituba oli pilutamise ja tikkimise kohta. Väga lahe, aga uut eriti polnud. Teine oli vööde punumise teemal. Tegime ise väikse võtmehoidja ja see oli tõsiselt vahva, kindlasti saab lastega järele teha. Tore oli ka see, et väga paljud võtted on ka Eestis tuntud – Kihnus tehakse vöid ja sukapaelu just nii nagu meie täna õppisime. Homme näidatakse huvilistele lisaks “klaasisuuvööd”, mis on välimuselt väga sarnane kumihimole, mis on tulnud Jaapanist. Aga rahvad peavad samas mingeid võtteid ainult neile iseloomulikeks.

image
Pärast lõunat, mis toimus ikka Šaljapini majas, pidime sõitma Riiklikusse Vene muuseumisse. Sõitsimegi, aga sisse ei lastud. Mul oli siiralt kahju. See üritus asendati käigu pealt ja kiiresti bussiekskursiooniga mööda Peterburgi. See oli ka tore, sest tegelikult polnud sellist asja meie kavas üldse ette nähtud. Selle kiire ja ilmselgelt vapustava giidi jutu kuulamise jaoks oli minu vene keel muidugi nõrk, aga tegelikult suutsin sellest vurinast päris palju välja nokkida.
Ning siis jälle sööma. Oktjabrskaja. Saime komplimente stiilis, et uskumatu, et olete eestlased, välja näete küll eskootilisemad :D. Meie koolitusel on nimelt koos venelasi üle Euroopa – Prantsusmaa, Saksamaa, Soome, Rootsi, Valgevene, Läti jne jne. Minu jaoks on suhtlemine vene keeles teadagi raske, aga kihvt ka. Õnneks teised naised Eestist oskavad aidata kui vaja on.

image

Peale söömist loobusime taas bussist, mis meid hotelli sõidutaks ja poodlesime. Juba eile passisime tükk aega rätikute poes – täisvillased igas suuruses ja värvitoonis. Hinnad pidid targemate sõnul olema enneolematult soodsad ja Eestis pidid konkreetselt samad rätid 50-60 euri kallimad olema. Ühesõnaga tegin endale kingituse – 125x125cm rätt nimega “Letnie sumerki”. Imeilus. Ka teised ostsid endile rätte ja oli aru saada, et nad teavad kõiki neid nimesid, autoreid ja neil on neid juba mitu ees olemas.
Koju jalutasime ning nüüd on suur väsimus.
Ah jaa. Raamatupoes käisime ka – kohe Oktjabrskaja kõrval ja avatud 24 tundi. Peterburis elavad järelikult äärmiselt intelligentsed inimesed ja  nii ma endale Majakovski ridadega kandekoti hankisingi,  et ka mulle midagi külge hakkaks.


2 kommentaari

Peterburg, 7. detsember

Täna sõitsin Piiterisse. Buss 9.15, Ecolines, seal kohtusin oma kultuurivahetuse kaaslastega, kes on kõik venelannad. Olen pisut ärevil, aga pigem positiivselt.
Buss ei olnud liiga mugav, aga olid olemas nii WiFi kui tasuta kohv ning pistikupesad iga istme all.
Piiriületus oli minu jaoks täielik eksootika – kontrolliti nii Eesti kui Venemaa poolel, löödi templeid ja aeti ka bussist välja. Samas ei midagi hullu, aga aega võttis parasjagu. Piiriputka Venemaal oli südamest nõuka – eriti hästi esindas seda vets. Polnud prilllauda ega paberit, olid katkised põrandaplaadid ja lehk.
Pärast edukat saabumist Venemaale, tegid härrased umbkeelsed bussijuhid 10 minutilise peatuse Lukoili tanklas, et bussi kütust laadida – üsna üllatav, aga siiski anti vene keeles teada, et võimalik kõigil teha üks perekur. Kõike antigi teada vaid vene keeles, ei ühtki dubleerimist muudesse keeltesse. Selles mõttes jättis LuxExpress ikka parema mulje kui praegune Ecolines, samas hinnas võitsime igaüks 12 euri. Nii et fifti-siksti.
image

Peterburiga on Eestil tund ajavahet, jõudsime kohale kell 16.30 ja meil oli vastas kena neiu sildiga “plošad isskustv” ja marsaga. Olime valmis täitsa iseseisvalt hotelli üles otsima, seega oli see väga tore üllatus.
image

Meid sõidutati hotelli Smolninskaja, mis on kena hotell (ehkki nelja tärni on raske märgata) ja asub uhke nimega tänaval: proletarskaja diktatuura. Smolnõi on otse üle tee. Öeldi ka, et sööma sõidetakse kell 19. Selleks ajaks olin söönud täpselt ühe banaani ja ühe mandariini ning joonud 2 kohvi. Söömine toimub meil kõigil õhtutel Oktjabrskaja hotellis – see oli selline suht lihtne rootsi laud, tänu millele ma ennast suutsin vabalt vaos hoida ja süüa enamasti salatit.
Pärast sööki jalutasime neljakesi “kodu” poole tagasi, esmalt mööda Nevski tänavat ja pärast mööda Neeva serva. Väga mõnus!
image

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 30 other followers