Emadepäeva traditsiooniline väljasõit
Väljasõit oli Kertul sel aastal väga varajane, juba kell pool üheksa oli ta minu juures ja siis läksime üheskoos emale järele. Sel aastal kõigutasime pisut traditsioonide alustalasid – tegime sõidu emadepäeva laupäeval, et saaks kohe vabalt ja pikalt sõita.
Esimene peatus oli kohvi ja salati manustamiseks – Jänedal Musta Täku Tall. No ime, et selline megasuur ruum on laupäeval kell 10 lahti ja pakub isegi süüa ja juua. Ruum eriti ei sisendanud usku, et võiks meeldiv see söömaaeg tulla, aga kõik oli vägagi okei – kitsejuustusalat oli värske ja maitsev, samuti Kertu peedi-heeringasalat. Ema võttis mustikakooki, ka see oli täiesti hea.
Edasi sõitsime läbi Vaimastvere ja Järva-Jaani ning jõudsime planeerimatult Palamusele. Kahetseda ei tulnud, käisime muuseumis ja puha. Apteek oli küll juba kahjuks kinni pandud, niiet punslieli ei saand.
Palamuselt võtsime nüüd juba üsna ärevalt (et kas ikka jõuame) suuna Kääpale – seal lubati Kalevipoja laata ja tasuta seiklusparki ja muuseumi. No jah. Kell pool kolm on ilmselgelt liiga hilja laadale tulla, aga paari letti me ikkagi nägime, muuseumisse saime ka (Kalevipoeg pidi olema umbes 350 m pikkune mehike) ning isegi “seikluspargis” jala märjaks. Jörbergi laulu kuulasime ja Kilingi-Nõmme näitetrupi etendust ka. Kõik oli ju aus ja tore aga hinge jäi kuidagi kurb ja natuke õudne tunne – inimesi ei ole, on mõned noored joodikud ja üsna mitmed vanad inimesed.
Nüüd tahtsime lõunat. Lõuna jaoks oli meil plaanis Kolkja Kala- ja sibularestoran, aga enne hakkas ema rääkima, et ikka Alatskivi lossi peaks ka vaatama, et tema sõber Maie Nisu algatas selle korda tegemist ja.. Ja siis ma guugeldasin ning selgus, et Alatskivi lossis on ka vägev ja kiidetud restoran ja tundus nagu pidulikum olema kui Kolkja vanausuliste paik. Okei. Otsus tehtud. Sõitsime kohale ja no kohe näha, et meeletud massid on lossis, kuna parkla oli täiesti umbes. Selguski, et peielaud. :(. Me ei taht enam siis sinna minna, eriti ei tahtnud meie ebausklik ema. Alatskivi loss ja selle ümbrus on siiski vägagi ilusad, et teinekord tasuks minna. Uurimise järel selgus, et Alatskivi on nii suur koht, et seal on veel kaks söögikohta. Ühes aga oli paraku 90. aastase juubel käimas ja teises koristati just peielauda. Sellise morbiidsuse järel hakkas isegi meil Kertuga õudne.
Ja helistasime kiiresti Kolkjasse, et kas saab süüa ja kas kohti on. Oli. Sai. Mina vatrasin autos, et teate seal peab tuppa sokkis minema ja pead peavad kaetud olema ja …, ei mina tea kust ma selle võtsin, aga ei pidanud midagi sellist. Ehmatusena tuli vaid see, et ainult sularahas sai arveldada. Õnneks jätkus rahakottidest kokku kraabitud eurodest täpselt. Ma paraku pean ütlema, et mina söögielamust ei saanud. Minu sibulasupp oli üsna maitsetu, ema uhhaa selle eest aga liiga soolane, Kertu kalaseljanka oli kõige huvitavam. Lisaks võtsin pliinid – minu nägemust mööda on pliinid ühed teistsugused asjad, aga maitsel polnud viga. Kõige kihvtim oli samovarist teevee laskmine ja omapärane keskkond. Pärast sõitsime Kolkjas veidi ringi ja nägime sibulatele tehtavaid peenraid – hästi kõrged ja laiad.
Pärast söömist plaanisime kodupoole suunduda, aga enne veel kusagil jalad Peipsisse pista. Enne nägime Mustveed ja sealset ema. Võtsime tal kätest kinni ja imetlesime 9. mai lillesülemaid ta ees.
Jalad saime vette Kauksi rannas.
Selline oli siis meie selle aastane tripp. Kordagi vihma ei saanud, ehkki siin seal oli sajust jälgi näha. Oli soe ja mõnus ilm. Ja Peipsiveere jättis üldiselt väga hea ja korrastatud mulje. Olime sellest mõnevõrra isegi üllatunud.
Koju jõudsime hilja. Kilomeetreid 520 umbes.
Ja siin all on pilt kingitusest: lüstrivärvidega maalitud portselanist suhkrutoos, sisse küpsetasin küpsised, millele peale meie (Tiina, Kertu, Kaja) nimed pressisin.
Eelmise aasta väljasõit
Üleeelmise aasta väljasõit
Arvutikeeld paneb lapse joonistama
Niii zen
Eile ajas mind miski aeda kraapima. Ilmselt ilus ilm. Tavaliselt vabatahtlikult seda ju ei tee. Ja isegi pärast oli nii hea olla.
Kaitstud: Täna on teemaks…
Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.
veidi maalitud portselani
Tuleb mainida, et…
…Kalamajas on eilsest alates hullumaja.
Eelmisel nädalal umbes kolampäeval hakkas blogides ja FB-s levima kumu, et Soo remondiga seoses läheb liiklus teistsuguseks. Hüsteeriliselt teistsuguseks. Pool nädalat enne anti seda siis teada :D, et osad tänavad hakkavad olema küll ühesuunalised, aga hoopis vastassuunas. Eile bussiga koju sõites oli mul kohati täitsa skisofreeniline olla – nt Kopli tänaval. Ei maksa rääkida sellest, et meie kodust nt Rimisse sõites tuleb teha suur rind ümber Skoone bastioni, mis nüüd ka kogu ulatuses ühesuunaline on. Ja meie Kungla ots on kahesuunaline (täna sai juba nalja näha, sest samal ajal oli sel kitsal tänaval ka prügiauto) kuigi alles keelati meie maja ees parkimine ära, sest autod ei mahtunud ühes suunas liikuma :D
Kalamajas on nüüd ka esimene valgusfoor – seal kus enne oli Rimi bussipeatus.
Lapsele lugesin sõnu peale, et vaadaku ja veendugu sada korda, et autot ei tule, aga mure on ikkagi, sest ise tean kui raske on sissejuurdunud liikluskorralduse muutusest üle saada – siiani ajab mind segadusse Kalma sauna ees see, et see lõik on nüüd kahesuunaline.
Käisime nädalavahetusel sel aastal esimest korda Saaremaal. Ilm oli ikka küllalt külm, aga vähemalt paistis päike peaaegu pidevalt.
Ööbisime Laaritsal, isa oli ka seal ja jumal tänatud, et oli, sest pump oli märtsis lõhki külmunud ja nii nad terve reedeõhtu onu Atsiga seda parandasid.
Laupäeval sõitsime Erkkiga Kuressaarde kalmistut kraapima ja esimest korda oli mul aega ja võimalust Kudjapel ringi kõndida ja rähni ja liblikat ja võimsaid kirkikusarnaseid hauakambreid näha. Lapsed olid samal ajal naabrite juures.
Õhtul sai Laaritsal selle aasta esimest grill-liha näsida ja oli hea. Mina muidugi kaua vastu ei pea – kell pool üks magasin juba, Erkki jaksas mõlemal ööl poole viieni.
Pühapäeval kraapisime lehti ja toimetasime oksi lõigata. Lindude pesakast sai ka üles. Aga üldselt oli tšill.
Suur tänu emale, et ta võttis Darri enda juurde hoida :), juba väike aeg koeraga autos on paras kannatus :)
Jube head küpsised, Merit koolis pakkus
200g võid • 150g suhkrut • 1 muna • 1 tl vanillisuhkrut • 4 tl naturaalset kakaopulbrit • 1 tl küpsetuspulbrit • 5 dl jahu
Vahusta pehme või suhkruga ning lisa toesoe muna. Sega jahu, küpsetuspulber, kakao ja vaniljesuhkur. Lisa jahu võile. Sega ühtlaseks taignaks. Pane tainas toidukilesse ja mitmeks tunniks külma. Rulli tainas 5mm paksuseks, küpsisevormiga lõika südamed välja. Ahjus 175 kraadi, 10-12 minutit.
Mõned uued taiesed
