Veidrast päevast

Tänane päev oli hommikupoole täitsa imelik, kuidagi ei suutnud ennast käima tõmmata. Õnneks polnud ka otsest vajadust, aga igal juhul magasin ma väikeste pausidega (esimene kell 6.30 kui poiss ärkas, teine 8.30 kui mees ja tütar tuli minema saata) umbes 11-ni, seejärel venisin kurnatuna (teate ju mis tunde teeb ülemäära pikk uni) arvuti taha. Põrnitsesin vihaselt ja tüdinult arvutiekraani, midagi kasulikku ei teinud. Arvutitoolist vahtisin veel väga kurja näoga ümbritsevat segadust ja olin täitsa lössis. Tegin suuri plaane kuidas ma lähen ja ostan ära vähemalt mõne jõulukingituse, aga reaalsesse ellu need plaanid ei jõudnud. Istusin muudkui hommikumantlis ja resigneerunult ning loiult edasi, kuni äkitselt kukkus kell, et oli kohe-kohe hakkab Vunderis trükipresside ja trükivärvide koolitus. Kuna ma olin sõnaselgelt munenud, siis läks hullult kiireks ja mõtlesin, et miks mitte rattaga minna. Jääd ju pole…

Ja sellest hetkest muutus kõik. Päev läks värviliseks ja ilusaks. Adrenaliin, füüsiline liikumine, rahuldus kulgemisest ja värskest kargest õhust. Superluks, ma ütlen. Vunderi koolitus oli kahjuks ülimage, sest sellist tunnet, et «oooo ma väga vajaksin seda 18000-st pressi», ei tulnud kohe üldse. Ei tehtud atraktiivseks potentsiaalse ostja jaoks. Aga pole hullu, poest leidsin pärlipidureid ja nailonkattega terastrossi. Väga hea. Mulle ikka natuke ei meeldi netipoed. Kasutan hädavajadusel, aga iga kell eelistan näppimist ja kohe kätte saamist. Seejärel seadsin rattalenksu Rocca poole, et osta lõpuks ära väga tarvilikuks osutunud rattalatern. Rademarist sain nii oivalise ja armsa teeninduse osaliseks, et hoia ja keela. Minuga tegeles kaks meest kohe tükimat aega. Esmalt toimetati odavamat lampi lahti, et näha millised patakad sees käivad. Selgus, et keskmised ja paksud ja kaant tuleb iga kord lahti kruvida. See ei sobinud mulle mitte-üks-nõks. Eriti need suured patareid, sest planeerisin osta sisse akud, akulaadija mul juba ju on. Ja seejärel selgus, et poes on küll natuke kallim, aga juba viie aku ja akulaadijaga varustatud lamp, mis käib ülimugavalt lenksu külge ja ära. Lisaks on akude laadimine täpselt sama mugav nagu mobla laadimine. Lihtsalt saba seina. Oi ma olin rahul. Selle ma siis ostsingi, müüjad olid ka nii rõõmsad, nagu oleks neile miskit kingitud.

Ja siis ma mõtlesin, et kasutaks veel vabadust ja läheks kinno. Läksingi, rattaga. Adrenaliin mühises pimeduses sõites. Hirmus mõnus. Elame veel!

Kinos olid algamas lähimal ajal vaid kaks filmi: Saw II ja Good Year. Kuna õudukat ei tahtnud, siis üle jäi teine, millest ma midagi ei teadnud. Võtsin pileti ja küsisin kassiirilt, et mis film on. Ta ütles, et ei tea, kuna see on esilinastus. No okei. Pealkiri igal juhul oli ju positiivne. Mulle ootamatult hakkas esilinastus kohe mängima, ilma treileriteta. Ja film oli rohkem kui hea. Oli mulle justkui rusikas silamaauku. Õdus, harmooniline, ilus,  terviklik. Muusikataust meeldis ka väga. Ja üldse see film meeldis mulle tõesti (vaatamata Russell Crowe’ile). Ilmselt oli see täitsa jumalik ettemääratus, mis mulle selle filmi täna tõi. Ma olen rahul. Rattasõit koju ainult lisas pauerit. Ja nüüd ma olen siin täitsa erutatud, rahulolev ja innukas. Ei tea ainult mida selle kõigega õhtul hilja pihta hakata.