Ma käisin täna poisi koolis vestlusel. Kohal olid klassijuhataja, sotsiaalpedagoog ja psühholoog. Ja ma ütleks, et igati kena oli. Loomulikult tuli vestluse lõpuks mul ikka vesi ka, (mida ma otseloomulikult ei kannata, sest kellelegi ei meeldi ennast haletsevad ja käsilaiutavad emad) . Loodetavasti mõistavad nad nüüd poissi pisut enam, kuigi ega nad ei kaevelnudki. Pigem kiitsid, sest ka käitumine on pisut paranenud. Eelmisel nädalal oli ta küll ühe asendusõpetaja täielikku meeleheitesse viinud, sest teatavasti hüpikud rutiinimuutusi ei talu. Ja siis ta oli selle õpetajaga ikka jõuliselt plõksinud. Minu lootus on ainult see, et nad mõistavad, et see pole kasvatamatus vaid mittekohanemine uue olukorraga.

Igal juhul tundsin, et olen preemiat väärt ja ostsin endale Ilon Wiklandi raamatu. Oi ma olen seda ikka näppinud ja mitte raatsinud osta. Aga nüüd on see mul olemas ja ma ei raatsi seda veel avada.