Ma olen siin telekast üsna võõrdumas, vaatan innukalt veel paari sarja (Inetu Betty, Perenaised) aga filme tahaks aina rohkem ja rohkem vaadata. Samas ma praktiliselt vihkan reklaame. Nüüd siis ostangi massiliselt filme ja filmikesi. Ja saan sõpradelt laenuks.Läpakaga omaette voodis mingit pisarakiskujat vaadata on parim meelelahutus ja lõõgastus. Ah jaa, magamistoa uks peab lukus olema ja lastega peab teisel pool ust olema mõni vastutav täiskasvanu.

Misma siis vaadanud nüüd olen:

• Mostly Martha: laenatud Mannilt, enne vaatasin äsja kinodes olnud versiooni (No reservations) ja nüüd siis originaali. Ma ei ütleks, et see vana nüüd nii-kohutavalt-palju parem oleks olnud, kui uus. Vast mõtlikum, seda küll. Aga noh toredad, südantliigutavad mõlemad.
• Vaniglia e cioccolato: Jälle Mannilt ja taas täitsa hea, natuke nutupisarat ka ja võiks nigu sentimentaalsuse ja naise heitlustega rahul olla, aga lõpp ei meeldinud üldse. Jube järsk ja nagu selline tunne jäi, et nüüd selgus, et lint saab otsa ja tuleb ära lõpetada. selline nö häppi end ei saanud minu meelest võimalik olla.
• Duane Hopwood: ostsin eile stockist. Kuulnud polnud küll midagi, aga kirje oli paljulubav. On mees kel naine ja lapsed ja alkoprobleem, ainet ju küll. Aga oli nii pealiskaudne, ei mingit piina, kannatusi. Ja mai saandki aru, et kuida selle alkoga siis nüüd jäi. Ei soovita! Samas võib vahel koba peale ilma filmist kuulmata osta häid filme küll, nt Beatrix Potter oli selline.
• Liblikaefekt: ostsin Ashtoni pärast, ja film oli hea meelelahutus. Olen varem ka näinud, aga ikka tundus põnev. Sellele filmile mõtlesin ma vast hiljem ja pärast kõige rohkem. Et vaat mismoodi on ikka iga sõna ja liigutus äärmise tähtsusega. Ei tasu lahmida. Aga mis on õige, vat see on küsimus…
• Mesinädalad kahe naisega: vaatasin täna kinos. No oli küll paar päris naljakat kohta, aga tegelt ikka täiega mõttetu film, südamesse ei läinud mitte ühegi kandi pealt. Ilmselt on süüdi ka peaosapäkapikk, kogu aeg mõtlesin, et kuidas ikka talle on raske filmipartnerit leida olnud ja nii edasi. Et kuidas neid lembestseene filmiti, et kas kast ikka oli suudlemise ajal all? Palju segavaid mõtteid ühesõnaga.

Ja praegu valin kahe filmi vahel, mida vaatama minna: Edvard Käärkäsi (see on niiiiii nunnu film, et vist ei raatsi veel ära vaadata) ja Eternal Sunshine of the spotless mind (mängib küll Jim Carrey ise – öääk, aga tutvustus tundus jälle kena, tundus, et võib anda talle veel ühe võimaluse)AA jaa, mul on mingi vastik valutav kõhutõbi kallal.