…. siiski pigem emarattur, sest täna ma nimelt kimasin mööda linna ringi rattaga.

Sest mul oli psühhiaatri aeg, mis algas kell 10. Kell 9.45 lõpetasin ma alles tundi ja kell 11 pidin olema uuesti tunnis tagasi. No õuduk, ma kohe ei osanud skeemi teha, et kuidas hakkama saada. Kallis kaasa oli autotranspordiks liiga hõivatud ja nii ma siis nuputasingi, et ainuke toimiv lahendus saab olla ratas. No et külm küll, aga mitte libe. Ja jõudma peaks ka.

Jõudsingi, suht hüsteeriliselt, ent täpselt. erututs lisas asjaolu, et ma olin nii uimane oma neljandalt korruselt ratta poole süüstes, et unustasin iseloomustuse maha, garderoobist kihutasin siis jälle üles ja taaas alla. Mul on kohutav vajadus olla täpne ja mitte hilineda, pinge oli käega katsutav. Arst muidugi nii täpne polnd, seega oleks ma vabalt võinud vähe iisimalt võtta. Aga igal juhul on kann valus, pole ju ammu sõitnud. Tagasi oli läbi poe tulla üllatavalt hea, sest sai ju toidukraami kergelt koju. Teagi nüüd, äkki peakski edasi sõitma. Kuni lumi tuleb.

Nüüüd kogun ennast pisut ja hakkan eile tehtud piparkoogitainast küpsetama. Vist!