Täna hommikul oli meil koolis imeilus Arsise kellade koori kontsert. Kogu saalitäis lapsi ja täiskasvanuid jälgis kogu etendust peaaegu hingamata 100%ndiliselt. Sest lisaks oivalisele muusikale on ka kogu etendus ise nauditav. Sebimine ja samas nii konkreetselt kordineeritud ning mõõdetud liigutused. Imeline. Ii-mee-liinneee…
Adagio in G Minor (Albinoni)

nt see pala kellade esituses oli niiiii- niiii-niiiii……. Ma ei oska kohe öelda, sest tegelt on karu mu kõrva peal ju usinasti tammunud.
Väljas on samas nii totaalselt kevadine, et ka “püha öö” ei tuleta korrakski meelde, et meil siin teate on jõulukontsert.

Nagu näete õppisin ma lõpuks ära videote panemise