Tänast kooohutavalt kuuma suveilma tähistasime tüdrukuga loomaias. Eile tuli tal miskipärast painav vajadus näha “krokokrilli” ja et kas nad ka ikka kõvasti kinni on. Noh õnneks oli ilm suurepärane ja kell 11 rahvast ka veel mõistlikult. Vaatasime kõike ja sõime suhkruvatti ja sõitsime isegi selle imikute vaaterattaga. Ka mind paigutati sinna, sest tüdruk üksi poleks tohtind minna. Ülikoom muide oli see :D, põlved krõnkus lõua all ja pidev hirm, et küllap see kaadervärk nüüd kummuli kukub, aga näe ei kukkund tema mitte. Krokodillidest märksa kauem vaatasime hülgeid ja eriti üht vennikest, kes kujutas ette, et ta on Londoni edukas miim. Oli ebamugavate kivide otsas ja võttis aegluubis uusi poose. Lõpuks jäi magama sinna, kõht taeva poole püsti.

ja teise poole päevast olen ma proovinud id-kaardiga netipangas maksta, aga näe ei saa hakkama. Nimelt ostsin ma endale prismast uue klaviatuuri, olen juba mõnda aega otsinud usb-liidese ja eestikeelse tähestikuga klaviatuuri. Nüüd ta seal poes mind ootaski ja lisaboonusena veel id-lugejaga. Ja noh küll ma nüüd olen alles pusinud. Esialgsest nullseisust on asi küll edenenud ja pank mind juba tunneb, aga maksta veel ei õnnestunud. Allkirjastamise juures justkui hangub ära. Ja ühtki suunavat viidet ka pole. Koodide leidmine oli kõige ajamahukam protseduur. Ma ju tegin juba 2004. a endale id-kaardi ja kultuurikiht on sestajast ju kõrge kuhjunud.