Käisin tüdrukuga meie kooli traditsioonilisel kevadkontserdil Salme kultuurimajas ja see on selline pidulik üritus. Kõik on suure hoolega harjutanud, suur saal, peaproovid ja muu. Ja väga huvitav kava ja kõik väga super.
Ninh siis on ikka tilk tõrva. See on lapsevanem, kes tuleb umbes pooleteistaaastase poisiga kohale. Istub esimesse ritta ja näib igati ontlik. Kõik väikeste laste emad ju teavad, et laps ei püsi, ei jaksa olla. Ja siis minnakse ära. Ka mina olen läinud, et mitte teiste elamust rikkuda. Aga mitte see mutt. Mutt hoopis filmis oma vahvat võsukest kui see ringi jooksis ja lavale üritas ronida. Vaatas veel uhke näogagi. Näete kõik jah miuke nunnu. Ei näinud. Eriti siis kui muttidest üks põnts-põnts üle saali jookis et last natuke takistada. Ja see polnud mitte üks kord. Ma siis korra ütlesin, et teate, te ei PEA siin olema, te segate. Noh ega sellep veel minema mindud. Vaheajal pöördus üks mu kolleeg ka nende poole, et nüüd tuleb raskem osa, et äkki ikka säästate last. Ja siis sai sõimu. Et tema ei pea oma last puuris hoidma jne jne
Minu meelest on see märk sellest, et kui loll on loll, siis ta on seda kaua. Ei aita pilgud, ega isegi otsene pöördumine. Sest vaadake, arukas inimene ju saab ise ka aru, aga lollile pole mõtet öeldagi. Rikub endal ainult tuju. Ja siis imestame, millised need mõned lapsed koolis on. Nad tulevadki ju sellistest peredest ja kodudest, kus ainsaks kriteeriumiks on metsik enesekesksus.