Mäletate, plõksisin eelmisel nädalal ühel kontserdil ühe lapsukese emaga? No ja näe, tulemus käes. Mina ainult nüüd see “plõksitav” :) Ma sõitsin eile õe juurde oma rattale järele ja see on pikk bussisõit. Istusin ilusti Viru keskuses bussile, sättisin ära oma jõleraske läpakakoti ja hakkasin ajakirja lugema, klapid kõrvas. Minu kõrvale surus üks mammi :), nii minuvanune või maksimaalselt 5 aastat vanem. Ja siis äkki sain müksu küünarnukiga, vaatasin ta poole ja ta tõmbas lõuaga, noh nii et tõuse püsti. Vaatasin siis ringi ja tõesti meie ees seisis (meil olid sellised külitsikohad) kepiga vanem mees. Loomulikult hüppasin ma püsti ja alles siis hakkasin sisemiselt naerma :), päris hea ikka. Selle asemel, et ise püsti tõusta kamandas ta minu. Ülikõva ikka :)