alustan vaikselt, harjutamise mõttes :)

Olen üksi juba kolmandat päeva linnas ja puhkan puhkusest. Neli kisakõri kuu aega ühes majas pole just liiga lõõgastav :)

Igal juhul olen täna terve päeva Lost’i vaadanud. Huviga.

Lisaks ostsin Jääboileri plaagi “niiongi”. Ja ehkki tegemata tööd suruvad selga, tunnen ennast nüüdseks üsna mõnusalt.

Ja no selle kirjatüki lõpetuseks tahaks küsida, et no mis mõttes selline suvi meil ongi?

1. augustil olin Muhus Jääääre kontserdil, istusin hilise tunnini plätude, põlvpükste ja t-särgi väel, 4. augustil Tätte kontserdil Tabasalus olid seljas absull talvised riided ja liiga soe polnud. Et, ausalt, mis mõttes nagu?

Nii muuseas lisades, mõlemad kontserdid olid väga-väga head, aga tunnen üldiselt, et ei suuda enam sellistel suurtel üritustel nagu Tätte oma oli, käia. Need mõnusad pisikesed üritused on tõestanud, et sedalaadi muusikat ei tasu kusagil suurele massile lasta. No pole õiget õhkkonda, mis toetaks.