Me veetsime reedest alates oma päevi kunstiga mööda saates. Muudkui aga paber ja pliiats kätte ja joonistama.

Meid majutas ja kauneid loodusvaateid pakkus väga hea sõber Piret, suurimad tänud talle :) Ta armas arhailine ait oli imehea pikaks uneks ja õuepealne iidne tamm pakkus pauerit laadimiseks. Ja no oli tõesti mõnus. Kahjuks või õnneks oli meil algselt plaanis küll osalejate poolest võimsam üritus, ent missa teed kui on ülelaskjaid :) Igaljuhul olid kõik ettevalmistused nii moona kui töövahendite osas maksimaalsed ja seega saime pea 150% omi plaane täita. Ja oh kui imehea on teraapiliselt akvarellipintslit sahistada ja tušijoont vedada. Ma olen tõesti äärmiselt laetud ja tunnen ennast palju toredama inimesena.
Ka suhteliselt niiske ja hämune ilm ei muserdanud meid, ikka oli meil hea ja õnnis olla.

Esimesel päeval kõndisime metsas ja joonistasime aida ees ja sees, teisel päeval maalisime Palmse palmimajas ja ümbruses ning täna joonistasime ja maalisime mere ääres. Ja lapsed joonistasid ja ajasid taga konna ja sõid metsas mustikaid ja olid täitsa iseseisvad.

Selles aidas me magasime (PS perenaine on kah pildil :))

selle tamme all me laadisime akusid (pildil olen mina, näete ikka jah kui suur see tamm ikka on)

Seda õunapuud ma Palmse mõisa õunapuuaias maalisingi

ja niukseid pilte ma tegin täna mere ääres, metsa veeres

____________________

PS: Täna õhtul enne lahkumist hakkas küll tõeline keberniks autoga, see nimelt ei käivitunudki. Ei akut laadides, ei krokodille ja abivalmis külamehi kasutades. Lõpuks aitas meid traktor hoovist välja ja Piret tõi naised-lapsed koju, et Erkki saaks jääda puksiiri ootama. Nüüd on ka auto juba linnas ja ootab töökoja värava taga homset hommikut, et hommik oleks õhtust targem. Imekombel ei rikkunud isegi see äpardus mu tuju, sest nägin, et ümber ja ka kaugemal on ainult toredad ning abivalmis inimesed, keda kaaskodanike kannatused mitte ükskõikseks ei jäta.