Revolutionary Road Neljapäev Veebruar 5, 2009
Posted by kajakas in Kino-filmid.trackback
Eile käisime mehega päevakinos. Sattusime vaatama filmi, millest ma midagi kuulnudki polnud ja kui sain teada, et diCaprio, siis vedasin suunurgad pisut allapoole. Aga teate, täiesti väga hea ja mõtlema panev ja mind minu praegusel eluperioodil vägagi kõnetav film. Ja näitlejatevalik oli tegelikult sobilik sellele loole. Mehele meeldis ka, aga ta võttis asja traagilisemalt kui mina.
ma mõtlesin seda vaatama minna, winslet mu suur lemmik.
ma käisin ka seda vaatamas….kui ma vaatan kinos vähemalt ühe korra kella, siis teen ma sellest ainult ühesed järeldused :) …ja ma vaatasin 2 korda kella.
Kuigi me pärast päris pikalt mehega arutlesime teemal, aga ma ikka jään enda juurde…et nii lihtne on oma hädades teisi süüdistada ja ummikusse sattudes tuleks ikka endasse vaadata.
Üks teine teema mis meil ka esile kerkis oli see, et mina väitsin, et oskareid saavad peaaegu ainult häda-viletsus ja väärakad (vabandus väljendust)….millal sai mingi postiivse alatooniga film oskari?…äkki keegi aitab meenutada?
50-ndad, naine kodune, lapsed. Tänapäeval kindlasti pole ummik niii suur, sest naised teostavad ennast ja ….
Kohutav mu meelest. Äärelinn. Sumbumine, varane keskeakriis. Mina isiklikult tunnetasin tõesti hästi, aga noh, ega mu elu polegi miski idüll :D ja keskeakriis pressib ka mulle ligi.
endal oli see “sõbranna” ju töötav maakler… ja rahas nagu ei olnud ka küsimus…ise kunstuinimene oleks ju võinud vabalt suurel maal ka kuhugi mujale kolida, nii et kõik oleks rahul ja paremad sõprad käe-jala juures…
aga äkki see mingi minu viga, et ei osanud kaasa tunda ;)
no eks tal oligi endas pettumine peale seda ebaõnnestunud etendust ja lootis ennast teostada läbi mehe õnnelikuks tegemise vm. Mulle läks tõesti sajaga korda :D ja mees ütles, et läheme vaatame korra veel.
ma sportlikust huvist uurisin neid oscari-filme. jah, viimati kuulutati positiivne film oscari-võitjaks 1998 – “Armunud Shakespeare”. Mõni aasta hiljem sai kuldmehikese siiski ka “Chicago”, no kah teatava kepsakusega linateos, ning aasta edasi “Sõrmuste isand”. aga muidu ikka verd, higi, pisaraid ja hullumeelsust.