Eile läksime Vat-teatri uuslavastust “Ingel, ingel vii mind taeva” vaatama. Suhteliselt suure seltskonnaga ja jõudsime suhteliselt viimasel minutil. Ja mis siis meie meelehärmiks selgus? Selgus, et pileteid oli liiga palju müüdud. No mulle üldsegi mitte kunagi ei meeldi mingid üritused, kus pole kohti nummerdatud ja märgitud aga eile jäi kohti selgelt puudu. Me algul üritasime küll lisaritta ennast ära sokutada, aga siis loobusime, sest 200 krooni eest võiks midagi näha ka. No ja meiega käituti igati kenasti kui pileteid asendada soovisime. Aprillis katsetame uuesti.
Ja noh see oli üldse üks kummaline õhtu, sest selgus, et ma olin sel piletite tellimise hetkel soovinud ka oma mehe kaasa võtta ja isegi ta pileti kinni maksnud. Seda, et ma ta kaasa pidin võtma, teadsid muuseas kõik ülejäänud tsikid, aga mina ja ka mees enam ei mäletanud. Õnneks ostis üks tädi selle pileti rõõmsalt meie käest ära :)
Meie Piretiga oma hoogu muidugi ei pidurdanud ja läksime Musisse, kus lasime enda seest välja sulatolerantsi maailma suhtes ja samas mõistmatust teatud inimseste suhtes, kes ei paista sõbrannandusest üldse õigesti arusaavat ja leiavad igast august ainult kasu saamise ja raha tegemise võimaluse. Mitte, et me sellist asja otse ja õigesti välja öelda julgeks. Aga eile praalida oli küll mõnus.