Vihmane ilm hommikust saadik, seega tegime Kuressaare-tripi. Sõitsime sinna läbi Saareküla. Kertu näitas Rüütli teeotsa ka kätte. Seal on vastas üks kummaline kivimoodustis, mille kohta ma kindlasti guugeldama peaks :)

Mälestusmärk kaunile Põhjamaa jumalannale. Pole just igapäevane, et oma idee kinnituseks laseb keegi mälestusmärgi püstitada. Mälestusmärgi lasi ehitada mees, kes nimetab ennast Abali ordu esindajaks vürst Gregorioks. Elades Itaalias, aga tunnetades oma põhjamaiseid juuri, on vürst Gregorio pühendanud palju aega eelajaloolise tsivilisatsiooni uurimisele. Selle teooria järgi olevat 30 000 aastat tagasi praeguse Põhjamere ja seda ümbritsevate mandrite asemel laiunud suur ja võimas Põhja tsivilisatsioon, mille jumalanna kandis nime Blesta. Abali ordu esindaja väidab, et suure Põhja tsivilisatsiooni hävitasid jääaeg, uputused, ka mitmesugused komeetidest ning meteoriitidest tekitatud katastroofid, kataklüsmid. Kliima ja elukeskkonna muutus sundis põhja-aladel elavaid inimesi liikuma lõuna poole. Oma teekonnal maakera erinevatesse paikadesse viisid nad kaasa oma oskused ja kultuuri, olles seega alusepanijad ka Vana-Kreeka ja Rooma kultuurile. “Maailma paljudest paikadest on leitud väikesi jumalaema kujukesi, mille vanus on 30 000 aastat ja mis viitavad nende leidude põhjapoolsetele juurtele. Samuti on leitud muumiad-naisi, kes võrreldes nö tavaliste muumiatega on ebatavaliselt pikad, 1.80-1.90 ja heledanahalised. Nende mumifitseeritud naiste päritolu on ilmselt põhjamaine, sest kunagises Põhja tsivilisatsioonis elasid pikakasvulised, heledanahalised ja kaunid ning säravad naised. Kunagise jumalanna nimest Blesta olevatki tulnud sõnad, mis viitavad valgele, valgusele, säravusele,” toob vürst Gregorio näiteid oma teooria kinnituseks ja lisab, et siinsed kaunid naised vaid süvendavad tema veendumust. Vürst Gregorio väidab, et pärast kõiki katastroofe olevat tekkinud maailmamerest hakanud taas kerkima maa. Ühe esimese maakilluna tõusis 12 000 aastat tagasi merest Saaremaa – Ema Saar. Rooma õpetlane Plinius Vanem on kirjutanud saarest, mille nimi on Abalus, Abalum ja kus kasvab palju õunu. Vürts Gregorio arvates räägib Plinius just Saaremaast ja sama saar andis nime Balti merele. Monumendi püstitamist Saaremaale põhjendabki Abali ordu sellega, et Saaremaa kui Abalus kui Abali on sümbol, mäletamaks kunagist Põhja tsivilisatsiooni. Kivi püstitamisega on Abali ordul eesmärk mitte lasta vanu traditsioone hävitada ja tekitada eestlastes rohkem huvi Põhja tsivilisatsiooni ja oma eelajaloo vastu.
Allikas – Heli Salong ja ajaleht Meie

Kuressaares käisime esmalt Bauhofis, lootusega saada mõned paarid korralikke musti, läikivaid ja klassikalisi kalosse, neid aga otseloomulikult polnud. Peale seda Hesburgeris tortillad ja lasteeined. Ning toiduost Maximast. See Maxima oli küll täitsa okei pood, Tallinna omad pidid suht nirud olema. Koduteel tegime väikese põike ja sõitsime koju hoopis läbi Pihtla, et minu tungival soovil vaadata Püha kirikut. Viktor puhises küll nagu korralik mees kui kiriku juures peatusime.

Pärast olid siiski mõlemad lapsed kirikus sees täitsa kombekad ja kenad. Altar oli küll remondis, aga vaatama sellele jättis kogu kirik hea mulje, sees rõdud ja puha. Hirmus vana kirik ka, juba 13-st sajandist ja tehtud kindluskirikuks. Loomulikult on teda aegade jooksul paremaks ehitatud, nii et valmimisajaks on koguni 13-17. sajand.

Ehedaima emotsiooni said lapsed aga viinamäe teost. Püha kiriku juurest ei sõitnud me mitte tagasi suurele teele, vaid proovisime teistmoodi, ja saimegi.

Õhtul veel sõnamängu ja väike rattaring ja Tornimäe surnuaia külastus. Lapsed tutvusid kortslehega, mida Vik küll korkheinaks soovis kutsuda.

Söögiks oli täna hakkliha ja hiina kapsa hautis kartulitega, õhtueineks grillsaiad juustu ja vorstiga.

Hilisel öötunnil tegid lapsed meile pabernukkudega etendust, peategelasteks Publik (Viki koer), lehm ja tibu. Tibu lendas kuule. Tegu oli ka golfiplatsiga ja katkise golfilipuga ja Rosinaga (koer), kes elas maa all ja nosis rosinaid ja vahtis telekat nagu oleks ta spordist loobunud. Naerda publik eriti ei tohtinud.