Kajakapesa

erittäin average frau


3 kommentaari

Oh ma olen tubli

Eile pidin keset päeva Sauele minema ja ehkki ma vaatasin valmis ka ühistranspordi võimalused, sain aru et autoga oleks ikka mugavam-mõnusam.
Motiveerisin ennast ja analüüsisin teed ja otsustasin, et saan hakkama. Saingi.
Kõige edukam koht oli Soo tänaval, 30ne alas, sest ma õnneks ei allunud tagant peale pressivale seltsimehele. Kui ma siis Kungla risti jõudsin ja politseimees üle tee tuli ning tagumise kiirustaja kõrvale tõmbas, olin nii õnnelik :)
Lisaks võtsin ette kardinaostu Kadaka Kangast ja Nööbist. Ja ka seal parkisin ja sain taas hakkama.
Koduteel tegin puhkepausi Kertu juures ja see tähendas seda, et kodupoole sõitsin just viie ajal kui liiklus oli üsna tihe ning närviline. Tegin veel Sõle Rimis söögiostupeatuse ja olin jälle õnnelik – autos kaks suurt toru kardinatega ja suur toidukott ja ei mingit raskust.
Koju jõudsin, siis olin väsinud aga jõudsin veel kardinadki paika panna.
No olen ju jube tubli :D


13 kommentaari

Esmaste lubade lugu

Niisiis, reedel sain täiesti ootamatult tehtud kohe esimese korraga autoeksami Ark-is.

Algas kogu lugu muidugi 5. märtsil, mil Otto otsustas, et aitab küll ja mine vormista autokool lõpetatuks. Esmaspäeval, 9. märtsil käisin Testudos ja viisin paberid sisse, teisipäeval sain dokumendi kätte ja suundusin paberivabasse Arki-i , et teooriaeksami aeg kirja panna. Aegu ju isegi oli, aga kõik hommikused, mil minusugune pedagoog loomulikult tööd teeb. Esimene sobiv aeg oli 26. märts, neljapäev, kell 16.00. Võtsin suhteliselt rahulikult ja pisut kordasin teooriat, aga paar päeva enne läksin siiski täitsa paanikasse, sest tegin kogemata maanteeameti lehel proovieksamit ja seal oli päris mitu küsimust, mida minu teooriaküsimustes polnud (tunneli sos ala nt ja suunaviit üritusele). Vanainimese loogika ja elukogemus tulevad muidugi appi, aga sisse jäi tunne, et vabalt võib tulla küsimusi, milleks pole valmis.

Teooriaeksam oli ikkagi imelihtne, sooritasin selle veatult ja esimesena :D.

Olin nii õnnelik, aga südames kripeldas, sest õudsaim on ju alles ees – sõit. Õhtul Erkki õhutas, et pane nüüd juba ennast eksamile kirja, et missa ootad. Ma nagu polnud selleks päriselt valmis. Aga avasin siiski mnt.ee ja teadsin ju, et on hea kui saan kuu aja pärast sobiva aja, kuna ka sõidus on aegadest nappus. Suuril silmil jäin jõllitama ekraani, sest kohe järgmiseks päevaks, 27. märtsiks, oli mulle ideaalselt sobiv kellaaeg, 15.45, olemas. Noo, vahtisin ja vahtisin ja perekonna julgustusel klõpsasin, et broneeritagu ja makstagu. Oi õudu.

Imelikul kombel ma polnudki kohutavas ärevuses, ehkki vaatasin maanteaameti videot sellest, mida sõidul tehakse ja milliseid harjutusi tuleb teha. Tagasipööre kitsal teel, ühe tagurdamisega, oli asi, mida ma kunagi polnud proovinudki. Küsisin siis Erkki käest, et kuidas see käib ja rahunesin maha.

Reedel oli koolis tihe-tihe päev ja polnudki aega väga muretseda. Kohale jõudsin veerand tundi varem ja vaatamata sellele tuli eksamineerija kohe minu juurde, ei pidanud enam praadima. Istusin, näitasin dokumenti ja pidin jutustama, mida enne sõitu kontrollida tuleb ja mis autovarustuses olemas peavad olema, olin täiesti ettevalmistuseta, sest mäletate ju, et teooriatundides käisin eelmise aasta jaanuaris-veebruaris. Õnneks tulid taas appi elukogemus ja terve mõistus ja vastused said korrektsed. Näha oli ka seda, et eksamineerijaga on mul ilmselt hästi läinud – rahulik, toetav, positiivne inimene.

Väike esimene ehmatus tuli sellest, et kuigi olin kogu autokooli teadnud, et eksamisõit tuleb täpselt sama automudeliga, millega kogu aasta sõitnud olin, polnud see nii mitte. Lisaks selgus mingil hetkel, et käigukast on kuue käiguga – elus pole näinud, ega proovinud.

Kui kõik oli räägitud, siis pakkus Mait, et vali kas teed platsil ringi, et autoga harjuda või lähed kohe linna. Valisin viimase. Kolm esimest manöövrit olid järjest vasakpöörded, viimane neist tähetorni ristil, pikk joru tuli läbi lasta :D. Edasi liikusime väikestele tänavatele, kus hakkasingi kohe kolme kohustuslikku harjutust tegema, esimene neist seesama tagasipööre kitsal alal. Mait ütles rahulikult, et kui esimene kord ei õnnestu, siis sellest pole midagi, aga teine peab, sest muidu on kohe ots Arki tagasi vaja keerata :( Oh pinget. Esimene kord ei õnnestunudki. Aga teine tuli väga kenasti välja, siis pikk sirge tagurdamine ja külgboks, see õnneks tühjal parkimisalal ja võisin parkida otsesuunas (ilma tagurdamiseta). Parkimine küll väga veendunult välja ei tulnud, aga lõpuks õnnestus siiski.

Edasi sõitsime võrdseid ristmikke ja Hüüru poole – 90 ala (6. käik) :D

Kui tagasi Ark-i jõudsime, siis ma teadsin, et ma ei olnud teinud ühtki liiklusohtlikku  või ebakindlat manöövrit, aga enesekindlust ikkagi ka polnud.

Mait hakkas siis küsima, et noh, kuidas rahule jäid ja analüüsis mu erinevaid manöövreid ja ma kuidagi lülitusin sellest jutust, pingelangusest või jumal teab millest välja, ja jälle kuulsin ta juttu alles siis kui ta ütles, et nüüd on ees kõige raskem – 2 aastat veatut sõitu ja soovis mulle turvalist liiklemist. Pisarad valgusid plaksti silma. Ma poleks elus uskunud, et teen sõidu esimese korraga ära.

Peale seda helistasin Ottole, et rõõmusõnumit teatada ja laupäevane sõidutund tühistada. Tema teadis ju vaid seda, et mul teooriaeksam sel nädalal on ja kui ütlesin, et tegin ühtlasi ka sõidu ära, siis oli Otto nii emotsionaalne ja rõõmus mu üle, et jälle tulid pisarad.

Täna on pühapäev ja olen siiani nagu emotsionaalses pohmellis või lihtsalt segaduses. Lõpmatult väsinud ja uhke. Mul vedas meeletult – eksamineerija oli lihtsalt imeline, rada oli mõistlik, harjutused mitte kõige hullemad.

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 31 other followers